Sain täna aru, et ma ei suuda kirjutada teatrist nii, nagu üks teatrist kirjutaja peaks teatrist kirjutama. Ma ei arva, et loodut peaks vaatlema loojast eraldi, aga loojat tuleb kindlasti vaadata inimesest eraldi. Seda ma veel ei oska. Vaimustun inimesist ja muutun hardaks, elan kaasa liiga inimese ja mitte kirjutajana. Seda ma teistpidi ka veel ei oska.
Lineaarsed ülestähendused ja mõtted on tänuväärsed. Märkan tagasivaates naiivsusi, lahmimisi, mugavaid seisukohti, läbimõtlematust ja mingit põhjendamatut enesekindlust, just kui teaksin midagi. Selle kõige leidmine järjest lähemast minevikust ei kohuta ega kurvasta, vaid üllatab ja tekitab elevust - vist midagi toimub.
Lineaarsed ülestähendused ja mõtted on tänuväärsed. Märkan tagasivaates naiivsusi, lahmimisi, mugavaid seisukohti, läbimõtlematust ja mingit põhjendamatut enesekindlust, just kui teaksin midagi. Selle kõige leidmine järjest lähemast minevikust ei kohuta ega kurvasta, vaid üllatab ja tekitab elevust - vist midagi toimub.
0 comments:
Post a Comment