läbi lillede

Müürilehe veebiversioonis ilmus mu mõtisklus teatrikriitikast ja "Lillede keelest". Tore.

tänavale

Asjad on seekord minust mitteolenevatel asjaoludel veidi venima jäänud ja muljetused Latvian Theatre Showcase'ist ning mu final mõttearendus "Lillede keelest" ning teatrist kirjutamisest kui sellisest on koostamisel/toimetamisel/ilmumisel.

Seniks on aga märksõnadeks nuku- ning visuaalne teater teoorias (erinevad omandamisele kuuluvad materjalid) ning praktikas (lähenev TREFF festival). Saab jälle kirjutada ja maailma eri paigu teatrit vaadata, vahelduseks ka värskes õhus. Tore!

lõunasse

Homme algab Riias teatrifestival Latvian Theatre Showcase. Loodetavasti tasub käik end ära, sest tõele au andes lähen, hambad ristis. Aga tulemiseks tuleb minna.

trükimust

Kirjutasin Lorcast ja ta näidendist eilses Sirbis. Imelik, kuidas arvutiekraanil õigustab iga sõna end kergemini ära ja kuidas paberil tunduvad kõik mõtted puised nagu koolikirjand kümnendas klassis.

lahtine hapukoor

Urmas Vadi isikunäidendite triloogia kolmas liige "Rudolf Allaberdi testament" oli kirjandusõhtulik kohtumine mälestusega Rutsist - pedagoogist, lavastajast, näitlejast ja inimesest. Kahe eelkäija kõrval jäi lavastus kuidagi säratuks, kuigi eks lugeja/vaataja narrimine dokumentaalsuse ja fiktsiooni piirimail pole kadunud. Millegipärast tekkis tunne, et Allabert on nagu teatrimaailma Arthur Valdes - ähmastuvad mälestused ning aina kuuldud ja aina räägitud lood muutuvad kiiresti muinasjutuks. Kas keegi meist üldse on päriselt olemas, kui kedagi teist vaatamas ei ole? Kes oli kellele kes ja kus ja millal; veel enam: mis oli päriselt ja mis mängult ja mis päriselt-mängult? Vahet ei ole, ja see selgusetus on mõnus. Siiski oli seekordne autoriteater nii näidendi kui lavastuse seisukohalt tunduvalt ettevaatlikum kui Volkonski torkiv suudlus ja paks Pakk. Võib-olla osutus järelhüüe siiski liiga pühaks raamiks, et sama uljalt inimesi ja nende lugusid väänata.

Juba tuttav vormiline tagasihoidlikkus oli küllastunud silmale hea vaheldus, aga Kanuti Gildi saalist väljudes ei oleks saanud küll kellelegi rääkima hakata: "Tead, käisin teatris just ja..." Ma ei tea ise ka, kus käisin. Ütlesin hoopis õlgu kehitades: "Noh, selline vadilik." Killukest kodulinna teatrist Pireti näol oli muidugi soojendav näha, aga see polnud vist oluline. Aga mis siis oli? Läbi selle lavastuse hakkavad kumama küsimused – kuidas elada õigesti, mis on meie põhiväärtused, sest ükski inimene ei peaks elama ja surema pimedas ja üksi. Aga kuidas ikkagi läheb ühe inimese elu nii, et sa elad näiteks oma naisega ühes korteris, aga ei räägi ega kohtu temaga.

Urmas rääkis jube hea anekdoodi. See käis umbes nii, et siil ostab poest lahtist hapukoort, läheb õue ja viskab selle vastu poeseina. Ja kui siis küsida, miks ta nii tegi, siis vastus kõlaks: "Me, siilid, oleme juba kord sellised - vaiksed ja salapärased." Ilmselt oli Rudolf ka selline ja sellepärast käis lavastus ka tasa. Nagu siil.

pilt, reklaamtekst ja rohkem infi siit.

mustandikilluke

Viimasel ajal on päevakorda kerkinud igihaljas küsimus teatrikriitiku kui sellise tähendusest ja kirjutamise funktsioonist. Jan Kaus küsib käesoleva aasta märtsikuu Teater.Muusika.Kinos, kas teatrikriitika peaks kajastama teatritegijate taotlusi nende endi vaatevinklist ja eeldama seega kirjutaja mingit osalust loomeprotsessis, või olema ühe valge lehena saali sattunud vaataja hinnang vaid sellele, mida ta laval näeb – protsessi tulemusele. Siit võrsub vastandus n-ö „õige“ kriitiku ja mõne teatri ihukriitiku vahel, kellest esimene on just kui objektiivsem ja teine kallutatud ning iseseisva mõtlemisvõime minetanud. Sest see, kes näinud enne skulptuuri ka saviplönni, ei oma enam õigust taiese interpretatsiooniks.

Ma arvan, et see on natuke argpükslik vastandus, mida ajendab mingi ebaõigluse hirm selle ees, kes just kui teab rohkem kui peaks. Muidugi on oma inimese kirjutatu teatrile nagu turvapadi, mida tõesti saab harva „kriitikaks“ nimetada – siin hakkab mängima autoripositsiooni kõrval hoopis žanrimääratlus. Siiski arvan, et taolises positsioonis tõlgendaja ei oma mingeid eeliseid lihtsalt üht õhtut teatrisaalis veeta otsustanud inimese ees. Mistahes hinnangu taga seisab teadlikkus, sest mitte keegi ei tee ju meelega halba kunsti. Hinnang on suurema tõenäosusega tunnustav puhtalt sellepärast, et teatakse, miks midagi tehakse.

Kes KURAT MIS ARTIKKEL SEE OLI?) loetleb KUSKIL JA MILLALGI üles reegleid kriitikule, mis puudutavad peaasjalikult tema suhet uuritava loojatega kuni selleni, et kirjatüki allservas tuleks pisikeses kirjas välja tuua, et „Lõin esikapeol selle ja selle näitlejaga klaasi kokku – olen sellepärast nii vasakule kaldu, et sain artiklit kirjutada ainult paberi paremasse serva“

lummav-hirmus

Raske on mitme kuu jooksul millimeetri kaupa kirjutatud lugu ükskord valmis saada. Ja veel raskem on kuuletuda, kui öeldakse, et "pane veel sisse sellest, teisest ja kolmandast". Eks muidugi annavad äsja jagatud teatriauhinnad tähendustasandeid juurde, millest mööda vaadata oleks raiskamine. Aga kirjutades olin, nii hästi-halvasti kui võimalik, üritanud tervikut luua, mille jaoks tähendab uute raskestiseostuvate teemade sissetoomine lammutustöid. Aga mis teha - tellimustöö.

"Gilgameš" skooris auhindadel igatahes täiega. Muusika, kujunduse ja lavastaja/lavastuse auhindadega olen nõus, veidi nõutuks teeb Ulfsaki/Lauri meespeaosa(de) auhind. Miks kahele mehele? Pean selle kuidagi välja mõtlema, proovima sõnastada ja sisse pookida. Õnneks näeb Teatrielu2011 ilmavalgust alles mõne aja pärast, ehehehe. See selleks.

Täna on siis "Lillede keele" esikas. Need kuud on läinud niii lennates ja teekond tekstiraamatu lehekülgedelt lavaruumi ja vaataja pähe on lõpusirgel. Tõotab olla ja tulla ilus ja sürr popurrii lillelõhnast, tunnetest ja imelikest inimestest. Ja ajast. (pilt siit)


Elevus on kõhus suur, aga eks natukene on kurb kah. See aeg oli kindlasti üks intensiivsemaid senises teatrikogemises. Aga tühja maad ei paista õnneks ehk vahele jäävat, sest pisut uut koguneb juba tagasihoidlikult järjekorda. Elan ja näen. Võtmeks on tänulikkus, uudishimu ja koostegemise rõõm.